Piloot on amet nagu iga teine: oma vastutuse ja riskidega
Piloodiks olemine on alati olnud pealtnäha keeruline ja vastutusrikas amet ning vaid vähesed tõeliselt pühendunud julgevad sellesse ametisse astuda. Marina Vager on värskelt piloodiõpingud lõpetanud noor, kes jagab, kuidas ta leidis oma tee lennunduses.
Marina sõnul ei olnud lennundus algselt tema tulevaste ametite valikus kuid tema lennujuhina töötav peretuttav avas selle valdkonna tagamaad, mis aja jooksul kasvatas tema huvi. Nii jõudis ta peale gümnaasiumi otsuseni valida kolm eriala, kuhu avaldused sisse anda ning üheks nendest olid piloodiõpingud. Kui jõudis kätte aeg sooritada sisseastumiskatsed, siis tema üllatuseks ei osutunud tal sellel õppeaastal valituks ning Lennuakadeemia uksed jäid seekord tema jaoks suletuks. See aga ei heidutanud Marinat, mistõttu otsustas ta oma järgmise valiku kasuks ning asus Tartu Ülikoolis õigusteadust õppima.
Õpingute poole peal tundis ta aga aina enam, et kuigi juura on tänaseni andnud talle eluks väärtuslikke teadmisi, siis ei ole tegemist tema tõelise kutsumusega. Vahetult enne õpingute lõppu hakkas ta otsima väljundit, kuhu elus edasi minna.
“Mäletan kuidas istusime sõbraga peale pidu kell neli hommikul väljas ja ta kuulas mu kahtlusi ning tegi pika motivatsioonikõne minna uuesti Lennuakadeemiasse katsetele. Juhuslikult oli sel aastal võimalus teha talvised katsed, kus sain teise vooru kohe edasi,” meenutab ta. Marina suundus uuele katsele mõttega, et ta ei saa sisse ja äkki on ikkagi liiga hilja uuesti proovida kuid taasavastatud soov innustas teda vaatamata kahtlustele proovima. Seekord teadis ta ka, et katseteks tuleb põhjalikult valmistuda, sest konkurents on tihe ning õppekohti vähe. Igal aastal võetakse Lennuakadeemiasse vastu vaid 8-10 piloodiks õppijat.
“Paljud kardavad peale esimest ebaõnnestumist minna uuesti proovima kuid see näitab sinu tõelist pühendumust – nii kaua proovida kuni õnnestub,” tõdeb ta. Mõned kuud hiljem asuski Marina oma tööd ja õpinguid ühildama, töötades Tallinnas baarmenina ning käies koolis Tartus. Siinkohal mainib Marina, et kerge see ei ole:”Kõige keerulisem oli tööd klapitada lennugraafikuga, mis sõltuvad suuresti ilmastikuoludest. Võid olla arvestanud, et lähed hommikul lendama kuid ilm otsustab teisiti. Õnneks oli mul töö reeglina õhtuti, seega sain ilusti oma tundides käia.”
Lisaks erinevate kohustuste vahel põiklemisele kohtas ta lähedastelt imestust ametivaliku osas:
“Palju tuttavad noomitasid piloodiks õppima minnes, et kuidas see on ohtlik ja naisele sobimatu amet. Suurema osa inimeste jaoks võib piloodi amet olla üllatav, sest see tundub raske, keeruline, rohke riski ja vastutusega. Näidake ametit, kus ei ole riske, stressi ja vastutust? See on amet nagu iga teine – õpitav. Kui on huvi, siis tuleb proovida ja jõuad selgusele, kas see on sinu jaoks,” julgustab ta teisi vaatamata kõigele oma unistuste suunas pürgima.
”Kuidas sinust peaks ema saama kui sa kogu aeg ringi lendad?” oli üks tuttav tema noomitanud. Kui inimesed mõtlevad piloodist, siis esimesena kipub silme ette tekkima kujutlus jõulisest mehest. Marina sõnul soorollid lennunduses enamasti ei päde.
“Piloodiks õppides tehakse valik teadmiste ja sobivate isiksuseomaduste põhjal. Sõelale jäävadki need, kes suure tõenäosusega õnnestuvad ning palju sõltub ka sinu enda pingutusest õpingutel. Kui oled kokpitti jõudnud, siis järelikult on sul selleks vajalikud teadmised ja omadused – vahet pole kas oled mees või naine,” lausub ta kindlalt.